Euroopa Kohtu otsus, 11. juuli 1974.

EUROOPA KOHTU OTSUS

11juuli 1974( * )

Kohtuasjas 8/74,

mille

esemeks on EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Euroopa Kohtule

esitatud Brüsseli Tribunal de Première Instance’i eelotsusetaotlus

selles kohtus pooleliolevas kriminaalmenetluses järgmiste poolte vahel:

Procureur du Roi

ja

Benoît ja Gustave Dassonville

ning tsiviilvaidluses järgmiste poolte vahel:

SA Ets Fourcroy

SA Breuval et Cie

ja

Benoît ja Gustave Dassonville,

EMÜ asutamislepingu artiklite 30–33, 36 ja 85 tõlgendamise küsimuses,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus:

president R. Lecourt, kodade esimehed A. M. Donner ja

M. Sørensen, kohtunikud R. Monaco,

J. Mertens de Wilmars, P. Pescatore,

H. Kutscher, C. Ó Dálaigh ja A. J. Mackenzie

Stuart (ettekandja),

kohtujurist: A. Trabucchi,

kohtusekretär: A. Van Houtte,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

Õiguslik käsitlus

1 11. jaanuari

1974aasta otsusega, mis registreeriti kohtu kantseleis

8veebruaril 1974, esitas Brüsseli Tribunal de Première Instance

EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Euroopa Kohtule kaks

küsimust EMÜ asutamislepingu artiklite 30, 31, 32, 33, 36 ja 85

tõlgendamise kohta seoses nõudega esitada päritolunimetusega toodete

puhul eksportiva riigi valitsuse väljaantud ametlik dokument.

2 Esimeses

küsimuses paluti otsustada, kas siseriiklik õigusnorm, mis keelab

päritolunimetust kandvate toodete impordi, kui nendega ei ole kaasas

sellise nimetuse kasutamise õigust tõendavat eksportriigi valitsuse

väljaantud ametlikku dokumenti, on koguselise piiranguga samaväärse

toimega meede asutamislepingu artikli 30 tähenduses.

3 See

küsimus tõusetus kriminaalmenetluse käigus, mis algatati Belgias

ettevõtjate vastu, kes seaduslikult omandasid Prantsusmaal vabas

ringluses oleva Scotch whisky partii ning importisid selle Belgiasse,

ilma et neil oleks olnud Suurbritannia tolliasutuste

päritolusertifikaati, rikkudes sellega Belgias kehtivaid õigusnorme.

4 Toimikust

ning kohtuvaidlusest selgub, et ettevõtjal, kes soovib Prantsusmaal

juba vabas ringluses olevat Scotch whisky’t importida Belgiasse, on

sellist sertifikaati võimalik omandada vaid suurte raskustega, erinevalt

otse tootjariigist importivast importijast.

5 Kõiki

liikmesriikide kaubanduseeskirju, mis võivad otse või kaudselt,

tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust,

tuleb vaadelda koguselise piiranguga samaväärse toimega meetmetena.

6 Kui

liikmesriik võtab ühenduse süsteemi puudumisel, mis tagab tarbijale

toote päritolunimetuse autentsuse, meetmeid sellega seonduva ebaausa

tegevuse vältimiseks, peavad sellised meetmed olema mõistlikud ning

nõutavad tõendusvahendid ei tohi takistada liikmesriikidevahelist

kaubandust, vaid peavad seega olema kättesaadavad kõigile liikmesriikide

kodanikele.

7 Isegi

ilma, et oleks vaja kontrollida, kas selline meede langeb

artikli 36 kohaldamisalasse või mitte, ei tohi ta selle artikli

teises lauses väljendatud põhimõtte tõttu mingil juhul kujutada endast

meelevaldse diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise

kaubanduse varjatud piirangut.

8 Sellega

võib olla tegemist formaalsuste puhul, mida liikmesriik toote päritolu

tõendamiseks nõuab, mida ilma suurte raskusteta on praktiliselt võimalik

täita ainult otsestel importijatel.

9 Järelikult

kui liikmesriik nõuab autentsussertifikaati, mida teises liikmesriigis

tavalisel viisil vabasse ringlusse lastud toodete importijal on raskem

saada kui neidsamu tooteid otse päritoluriigist importijal, kujutab see

endast koguselise piiranguga samaväärse toimega meedet, mis on

asutamislepinguga vastuolus.

10 Teises

küsimuses paluti otsustada, kas kokkulepe, mis koostoimes

päritolusertifikaati käsitlevate siseriiklike õigusaktidega piirab

konkurentsi ja mõjutab seega liikmesriikidevahelist kaubandust, on

tühine, kui kokkulepe üksnes lubab või ei keela ainuõiguslikul

importijal kasutada neid õigusakte paralleelimpordi takistamiseks.

11 Ainuõiguslik

kokkulepe jääb artiklis 85 sätestatud keelu kohaldamisalasse, kui

see juriidiliselt või faktiliselt takistab kõnealuste toodete importi

teisest liikmesriigist kaitstud territooriumile teiste isikute kui

ainuõigusliku importija poolt.

12 Ainuõiguslik

kokkulepe võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning

takistada konkurentsi juhul, kui kontsessionääril on võimalik takistada

paralleelimporti teisest liikmesriigist kontsessiooni alla jäävale

territooriumile ning kui see võimalus on tekkinud kokkuleppe koostoimes

siseriikliku õigusaktiga, mis näeb ette, et autentsust saab tõendada

ainult teatud vahendite abil.

13 Selleks

et otsustada, kas tegemist on niisuguse olukorraga, tuleb kokkuleppest

tulenevate õiguste ja kohustuste kõrval võtta arvesse ka kokkuleppe

õiguslikku ja majanduslikku konteksti ning eelkõige võimalikke

samasuguseid kokkuleppeid, mis on sõlmitud sama tootja ja teistes

liikmesriikides asuvate kontsessionääride vahel.

14 Ühes

liikmesriigis teise liikmesriigiga võrreldes märkimisväärselt kõrgemate

hindade säilitamise puhul tuleb uurida, kas ainuõiguslikku kokkulepet

ei kasutata selleks, et takistada importijal kõnealuse toote autentsust

tõendavate vahendite saamist, mida nõutakse küsimuses nimetatud tüüpi

siseriiklike õigusaktide alusel.

15 Kokkuleppe

tühisuse tuvastamiseks ei piisa asjaolust, et kokkulepe üksnes annab

kontsessionäärile võimaluse selliseid siseriiklikke õigusakte kasutada

või ei keela seda.

Kohtukulud

16 Euroopa

Kohtule märkusi esitanud Belgia valitsuse ja Ühendkuningriigi valitsuse

ning Euroopa Ühenduste Komisjoni kulusid ei hüvitata.

17 Kuna

põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Brüsseli Tribunal de

Première Instance’is poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude

jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Brüsseli Tribunal de Première Instance’i 11. jaanuari 1974. aasta otsusega esitatud küsimustele, otsustab:

1Liikmesriigi

poolt niisuguse autentsussertifikaadi nõudmine, mida teises

liikmesriigis tavalisel viisil vabasse ringlusse lastud toodete

importijal on raskem saada kui neidsamu tooteid otse päritoluriigist

importijal, kujutab endast koguselise piiranguga samaväärse toimega

meedet, mis on asutamislepinguga vastuolus.

2. Kokkuleppe

tühisuse tuvastamiseks ei piisa asjaolust, et kokkulepe üksnes annab

kontsessionäärile võimaluse selliseid siseriiklikke õigusakte kasutada

või ei keela seda.

Lecourt

Donner Sørensen

Monaco

Mertens de Wilmars Pescatore

Kutscher

Ó Dálaigh

Mackenzie Stuart

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juulil 1974 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

A. Van Houtte

R. Lecourt

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.