30mai 2013 (*1)
„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Transport — Direktiiv 91/440/EMÜ — Ühenduse raudteede arendamine — Direktiiv 2001/14/EÜ — Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine — Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõiked 2 ja 3 — Finantstasakaalu kestev puudumine — Direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõiked 3 ja 4 — Infrastruktuuriettevõtjat ergutavate meetmete puudumine — Direktiivi 2001/14 artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 1 — Minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamine”
Kohtuasjas C-512/10,
mille ese on ELTL artikli 258 alusel 26. oktoobril 2010 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon , esindajad: H. Støvlbæk ja K. Herrmann, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Poola Vabariik , esindajad: M. Szpunar, K. Bożekowska-Zawisza ja M. Laszuk,
kostja,
keda toetavad:
Tšehhi Vabariik , esindajad: M. Smolek, T. Müller ja J. Očková,
Itaalia Vabariik , esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,
menetlusse astujad,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Tizzano, kohtunikud A. Borg Barthet (ettekandja), E. Levits, J.-J. Kasel ja M. Berger,
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. septembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 13. detsembri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Poola Vabariik:
siis on Poola Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 91/440 artikli 6 lõikest 3 ja II lisast, direktiivi 2001/14 artikli 4 lõikest 2, artikli 6 lõigetest 2 ja 3, artikli 7 lõikest 3, artikli 8 lõikest 1 ja artikli 14 lõikest 2 ning direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikest 1 koostoimes direktiivi 91/440 artikli 7 lõigetega 3 ja 4.
2Direktiivi 91/440 artikli 7 lõiked 3 ja 4 nägid ette:
„3. Samuti võivad liikmesriigid, võttes arvesse [EÜ] artikleid 73, 87 ja 88, määrata raudteeinfrastruktuuriettevõtjale eelkõige uute investeeringute katmiseks rahastamise, mis on kooskõlas tema ülesannete, suuruse ja finantsnõuetega.
4Raudteeinfrastruktuuriettevõtja koostab riigi määratud üldise poliitika raames äriplaani, mis sisaldab investeerimis- ja rahastamiskavu. Äriplaan peab tagama infrastruktuuri optimaalse ja tõhusa kasutamise, kättesaadavaks tegemise ja arendamise ning kindlustama kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajaliku rahalise tasakaalu ja vahendid.”
3Direktiivi 2001/14 artikkel 6 oli sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid kehtestavad tingimused, vajadusel ka ettemaksud, tagamaks et tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul oleks raudteeinfrastruktuuriettevõtja bilansis tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest ja riiklik toetus ning teiselt poolt infrastruktuurikulud.
Ilma et see mõjutaks võimalikku pikaajalist eesmärki katta kõikide transpordiliikide infrastruktuurikulud kasutajate arvelt, lähtudes eri transpordiliikide diskrimineerimata konkurentsist tingimustes, kus raudteetransport suudab teiste transpordiliikidega konkureerida, võib liikmesriik artiklitega 7 ja 8 ette nähtud maksustamisraamistiku piires nõuda, et raudteeinfrastruktuuriettevõtja tasakaalustaks oma bilansi riikliku toetuseta.
2Raudteeinfrastruktuuriettevõtjaid ergutatakse vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, pidades nõuetekohaselt silmas ohutust ning infrastruktuuriteenuse kvaliteedi säilitamist ja parandamist.
3Liikmesriigid tagavad lõike 2 sätte täitmise kas pädeva asutuse ning raudteeinfrastruktuuriettevõtja vahelise vähemalt kolmeaastase kehtivusajaga lepingu abil, millega nähakse ette riiklik rahastamine, või nõuetekohaste seadusandlike meetmete abil, millega antakse vajalikud volitused.
[…]”
4Vastavalt direktiivi 2001/14 artikli 7 lõikele 3:
„Olenemata lõigetest 4 või 5 või artiklist 8, kehtestatakse tasu minimaalse teenustepaketi ning teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest lähtuvalt kuludest, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.”
5Kõnealuse direktiivi artikli 8 lõige 1 nägi ette:
„Raudteeinfrastruktuuriettevõtja kulude täieliku tagasisaamise kindlustamiseks võib liikmesriik, kui turg seda talub, nõuda tõhusate, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate põhimõtete alusel lisatasusid, tagades samas eelkõige rahvusvahelise raudteekaubaveonduse optimaalse konkurentsivõime. Maksustamissüsteemi osas võetakse arvesse raudtee-ettevõtjate poolt saavutatud tootlikkuse kasvu.
Tasumäärade suurus ei või siiski takistada infrastruktuuri kasutamist turusegmentide poolt, kes suudaksid tasuda vähemalt raudteeveoteenuse osutamisega otseselt kaasnevad kulud ning turu jaoks vastuvõetava osa tootlusest.”
2000aasta seadus
6Käesoleva kohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis 8. septembri 2000. aasta seaduse riigi osalusega ettevõtja Polskie Koleje Państwowe müügi, ümberkorraldamise ja privatiseerimise kohta (ustawa o komercjalizacji, restrukturyzacji prywatyzacji przedsiębiorstwa państwowego „Polskie Koleje Państwowe”) (2000. aasta Dziennik Ustaw , edaspidi Dz. U ., nr°84, järjekorranumber 948; edaspidi „2000. aasta seadus”) artiklis 15 on sätestatud:
„1. PKP SA loob aktsiaseltsi, mille ülesanne on hallata raudteeliine ja mis tegutseb nime PKP Polskie Linie Kolejowe Spółka Akcyjna all, edaspidi „PLK SA”.
[…]
4PLK SA-st saab raudteeinfrastruktuuriettevõtja [28. märtsi 2003. aasta raudteetranspordi seaduse (ustawa o transporcie kolejowym) (2007. aasta Dz. U ., nr 16, järjekorranumber 94, edaspidi „raudteetranspordi seadus”)] tähenduses.”
7Raudteetranspordi seaduse artikli 33 lõiked 1‐8 sätestavad:
„1. Infrastruktuuriettevõtja kehtestab nende tasude summa, mida raudtee-ettevõtjad peavad infrastruktuuri kasutamise eest maksma.
2Põhitasu raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest kehtestatakse, võttes arvesse infrastruktuuriettevõtja kulusid, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.
3Raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu koosneb põhitasust ja lisatasudest.
3a. Põhitasu raames kohaldab infrastruktuuriettevõtja eraldi tasu:
4Põhitasu minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile arvutatakse, võttes arvesse rongide liikumist ja ühtseid tasumääri, mis kehtestatakse vastavalt raudteeliini kategooriale ja rongi liigile, ning seda eraldi reisijate- ja kaubaveo puhul.
4a. Infrastruktuuriettevõtja võib minimaalse juurdepääsu puhul raudteeinfrastruktuurile kohaldada põhitasu minimaalset ühtset määra. Minimaalset tasu kohaldatakse raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest, mis on seotud vastavalt avaliku teenuse lepingule läbiviidava tegevusega, samamoodi kõikide reisijateveoettevõtjate suhtes.
[…]
4c. Põhitasu juurdepääsu eest rongide hooldamise rajatistele arvutatakse, võttes arvesse tellitud teenuseid ja vastavaid ühtseid määri, mille summa varieerub sõltuvalt seaduse lisa I osa punktis 2 nimetatud teenuste liigist.
5Minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile võetava põhitasu ühtne määr kehtestatakse rongi edasiliikumise kohta ühe kilomeetri võrra.
5a. Kehtestades põhitasu ühtseid määrasid, lahutab infrastruktuuriettevõtja raudteeinfrastruktuuri raudtee-ettevõtjate käsutusse andmise kulude ettenähtud summast toetuse, mis on mõeldud infrastruktuuri renoveerimiseks ja hooldamiseks ning mida makstakse riigi- või kohalike omavalitsuste eelarvest, ning raudteefondist saadavad ettenähtud vahendid.
[…]
5c. Põhitasu ühtsete määrade tõstmine isikute raudteeveo puhul vastavalt avalike teenuste lepingule sõiduplaanide kehtivusaja jooksul artikli 30 lõike 5 tähenduses ei saa ületada asjaomase aasta eelarveseaduse eelnõus ette nähtud inflatsiooniindeksi taset.
6Infrastruktuuriettevõtja on kohustatud avalikustama kehtiva praktika kohaselt põhitasu ja lisatasude summad ja liigid, näidates eraldi ära reisijate- ja kaubaveo.
7Põhitasu ja lisatasude ühtsed määrad peale veovoolu kasutamise tasude edastatakse koos nende summade arvutustega [raudteeveoameti] peadirektorile.
8[Raudteeveoameti p]eadirektor kiidab [käesoleva artikli] lõikes 7 osutatud määrad heaks 30 päeva jooksul alates nende saamisest või keeldub neid heaks kiitmast, kui ta tuvastab [käesoleva artikli] lõigetes [2‐6], artiklis 34 või artikli 35 alusel vastu võetud sätetes kehtestatud nõuete rikkumisi.”
8Raudteetranspordi seaduse artikli 38a lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Minister, kelle haldusalasse kuulub transport, võib kaasrahastada raudteeinfrastruktuuri renoveerimise ja hooldamise kulusid riigieelarvest või raudteefondist, et vähendada kulusid ja kasutustasude summasid, kui infrastruktuuriettevõtja annab infrastruktuuri vastavalt seaduses sätestatud põhimõtetele raudtee-ettevõtjate käsutusse.
2Lõikes 1 nimetatud ülesanne täidetakse lepingu alusel, mille minister, kelle haldusalasse kuulub transport, ja infrastruktuuriettevõtja sõlmivad vähemalt kolmeks aastaks.”
9Infrastruktuuriministri 27. veebruari 2009. aasta määrus raudteeinfrastruktuurile juurdepääsemise ja selle kasutamise tingimuste kohta (rozporządzenie Ministra Infrastruktury w sprawie warunków dostępu i korzystania z infrastruktury kolejowej) (2009. aasta Dz. U ., nr 35, positsioon 274; edaspidi „ministri 2009. aasta määrus”) näeb artiklis 6 ette:
„[Raudteetranspordi seaduse] artikli 33 lõikes 4 nimetatud põhitasu arvutatakse, võttes arvesse rongi läbitud kilomeetrite arvu ja asjassepuutuva raudteeliini kategooriale kohaldatavat määra, ning kehtestatakse, võttes arvesse igapäevast keskmist liiklust ja lubatud tehnilist kiirust, hõlmates pidevaid piiranguid, ning rongi liiki ja rongi kogubrutomassi, mis on eraldatud liini kohta määratletud.”
10Ministri 2009. aasta määruse artikkel 7 sätestab:
„Artiklis 6 osutatud põhitasu ühtlustatud määrad kehtestatakse:
11Ministri 2009. aasta määruse artikkel 8 näeb ette:
„1. Infrastruktuuriettevõtja võtab raudteeinfrastruktuuri kasutamiseks andmise tasude arvutamisel arvesse:
2Määr erineb sõltuvalt raudteeliini kategooriast ja rongi kogu brutomassist, kusjuures tuleb täpsustada, et määr suureneb nende parameetrite suurenedes.
3Artiklis 7 nimetatud rongiliikluse määrad, mis puudutavad sama liini kategooriat ja sama kogu brutomassi, peavad olema võrdsed.
4Artiklis 7 nimetatud määrad rongide jaoks esitatakse tabelitena, mille erinevad read puudutavad rongide brutomasse ja mille veerud puudutavad rongiliine.”
12Komisjon saatis 10. mail 2007 Poola Vabariigile küsimustiku, et kontrollida, kas see liikmesriik on siseriiklikusse õiguskorda nõuetekohaselt üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/12/EÜ, millega muudetakse direktiivi 91/440 ( EÜT L 75, lk 1 ; ELT eriväljaanne 07/05, lk 376), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/13, millega muudetakse nõukogu direktiivi 95/18/EÜ raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta ( EÜT L 75, lk 26 ; ELT eriväljaanne 07/05, lk 401), ja direktiivi 2001/14 (edaspidi koos „esimene raudteepakett”). Poola ametiasutused vastasid küsimustikule 5. juuli 2007. aasta kirjas.
13Komisjon palus 21. oktoobril 2007 täiendavaid selgitusi, mille Poola Vabariik esitas talle 20. detsembri 2007. aasta kirjas.
14Komisjon palus 26. juunil 2008 Poola Vabariigi esitatud teabe põhjal sellel liikmesriigil märgukirjaga viia oma õigusaktid esimesse raudteepaketti kuuluvate direktiividega kooskõlla. Peamised nõuetele mittevastavused puudutasid PLK SA vähest sõltumatust ja juurdepääsu eest infrastruktuurile võetavate tasude sissenõudmist.
15Poola Vabariik vastas komisjoni märgukirjale 26. augustil 2008.
16Komisjon saatis 9. oktoobril 2009 Poola Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles heitis viimasele ette esiteks, et ta ei ole võtnud meetmeid, mis on vajalikud, et tagada raudteeinfrastruktuuriettevõtja sõltumatus raudtee-ettevõtjatest ning teiseks palus sellel liikmesriigil võtta põhjendatud arvamuse täitmiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul pärast arvamuse saamist.
17Poola Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 9. detsembril 2009 ja vaidlustas rikkumised, mida komisjon talle ette heitis.
18Neid asjaolusid arvestades esitas komisjon käesoleva hagi.
19Euroopa Kohtu presidendi 13. aprilli 2011. aasta määrusega anti Tšehhi Vabariigile ja Itaalia Vabariigile luba astuda menetlusse Poola Vabariigi nõuete toetuseks.
20Euroopa Kohtu kantseleile 12. aprillil 2013 esitatud dokumendis teavitas komisjon Euroopa Kohut, et ta loobub oma hagi esimesest etteheitest, mille kohaselt on rikutud direktiivi 91/440 artikli 6 lõiget 3 ning direktiivi 2001/14 artikli 4 lõiget 2 ja artikli 14 lõiget 2.
21Poola Vabariik palus oma märkustes etteheitest loobumise kohta mõista selle väitega seotud kohtukulud välja komisjonilt.
Hagi
22Komisjon heidab Poola Vabariigile ette, et viimane ei ole võtnud meetmeid, mis tagaksid piisavalt kiiresti infrastruktuuriettevõtja PLK SA finantstasakaalu; see kujutab endast nende kohustuste rikkumist, mis liikmesriigil on direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 kohaselt koostoimes direktiivi 91/440 artikli 7 lõigetega 3 ja 4. Komisjon täpsustab selles osas, et kõnealuse liikmesriigi vastusest põhjendatud arvamusele ilmneb, et PLK SA kulud ja tulud on tasakaalus alles aastal 2012.
23Poola Vabariik väidab, et infrastruktuuriettevõtja finantstasakaal on saavutatud, kui võtta arvesse majandustulemust enne kulumieraldiste mahaarvamist. Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikest 1 aga ei tulene kuidagi, et finantstasakaal tuleb saavutada koos amortisatsioonikuludega ja eelkõige praegu või tulevikus likvideeritavate raudteeliinide amortisatsioonikuludega, nii et kulutusi nende võimalikule renoveerimisele ei võetud juurdepääsu eest infrastruktuurile võetavate tasude kehtestamisel arvesse.
24Mis puutub direktiivi 91/440 artikli 7 lõikesse 3, siis väidab Poola Vabariik esiteks, et raudteeinfrastruktuuri rahastamise tagavad raudteetranspordi seaduse artiklid 33–35, mis puudutavad raudtee-ettevõtjatele kehtestatud tasusid, ning teiseks, et riigieelarve ja raudteefond, millest võib rahastada struktuuri renoveerimis- ja hoolduskulusid vastavalt selle seaduse artiklitele 38 ja 38a, kujutavad endast teist finantseerimisallikat. PLK SA tulu, mis on saadud muudest tegevustest kui raudteeinfrastruktuuri käsutusse andmisest, on kolmas finantseerimisallikas.
25Direktiivi 91/440 artikli 7 lõike 4 kohta väidab Poola Vabariik, et PLK SA valmistab vastavalt tema põhikirja nõuetele iga-aastaseid rahastamiskavasid, mille üheks osaks on iga-aastased investeerimiskavad, mis tuleb koostada nii, et oleks tagatud nende rahastamine eri allikatest.
26Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid tingimused tagamaks, et tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul oleks raudteeinfrastruktuuriettevõtja bilansis tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest ja riiklik toetus ning teiselt poolt infrastruktuurikulud.
27Poola Vabariigi sõnul ei näe see säte vastupidi komisjoni väidetule liikmesriikide jaoks ette mitte kohustust tagada, et infrastruktuuriettevõtja kasumiaruanne oleks tasakaalus, vaid üksnes kohustuse tagada vajalik rahastamine, et majandustulemus enne kulumieraldiste mahaarvamist oleks tasakaalus.
28Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et kuigi vastavalt raamatupidamispõhimõtetele ei ole kulum mitte „kulutus” – mõiste, mis eeldab rahavoogu –, vaid väljamakseteta kulu, ei saa selle mõiste kasutamist direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 siiski pidada määravaks, kuna sama lõike teises lõigus on omakorda nimetatud „infrastruktuurikulusid”.
29Seejärel tuleb märkida, nagu tegi kohtujurist oma ettepaneku punktis 55, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 mõiste „ettemaksud” kasutamine, kuivõrd see jätab a priori mulje, et selles sättes ette nähtud kohustuse eesmärk ei ole kaitsta mitte raamatupidamislikku tasakaalu, vaid infrastruktuuriettevõtja likviidsust, võib olla argument, mis räägib Poola Vabariigi kaitstud tõlgenduse kasuks.
30Siiski tuleb märkida ka seda, nagu tegi kohtujurist oma ettepaneku punktis 57, et direktiivi 91/440 artikli 7 sätted, mis näevad vastavalt lõigetes 3 ja 4 ette esiteks liikmesriikidepoolse rahastamise võimaluse, mis on kooskõlas infrastruktuuriettevõtja ülesannete, suuruse ja finantsnõuetega, ning teiseks infrastruktuuriettevõtja kohustuse koostada äriplaan, mis võimaldab saavutada riigi kindlaks määratud üldise poliitika raames rahalise tasakaalu, on just nimelt mõeldud infrastruktuuriettevõtja likviidsuse tagamiseks.
31Järelikult, kui direktiivi 2001/14 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et infrastruktuuriettevõtja kasumiaruande tasakaalustamise kohustuse eesmärk ei ole kaitsta mitte raamatupidamislikku tasakaalu, vaid tema likviidsust, ei oleks sellel võrreldes direktiivi 91/440 artikli 7 lõigetega 3 ja 4 oma kohaldamisala.
32Lisaks olgu märgitud, et varade kulumieraldiste kirjendamine on vastavalt nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljanda direktiivi 78/660/EMÜ, mis põhineb [EÜ] artikli [44 lõike 2 punktil g] ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid ( EÜT L 222, lk 11 ; ELT eriväljaanne 17/01, lk 21), artikli 35 lõike 1 punktile b raamatupidamislik kohustus, ilma milleta ei saa niisuguse kapitaliühingu raamatupidamise aastaaruanne nagu PLK SA anda õiget ja erapooletut ülevaadet äriühingu vara, kohustuste, finantsseisundi ning kasumi või kahjumi kohta, nagu on nõutud selle direktiivi artikli 2 lõikes 3.
33Samuti on oluline märkida, nagu on märkinud kohtujurist oma ettepaneku punktis 59, et kohustus amortiseerida varade väärtus ei sõltu sellest, kas ettevõtjal on kavas põhivara element renoveerida või mitte.
34Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud kohustust tõlgendada nii, et sellega on silmas peetud infrastruktuuriettevõtja kasumiaruande tasakaalu.
35Ainuüksi infrastruktuuriettevõtja kasumiaruande tasakaalustamatusest ei piisa siiski, et järeldada, et asjaomane liikmesriik ei ole täitnud kohustusi, mis tal on nimetatud artikli 6 lõike 1 kohaselt. Niisuguse järelduse tegemiseks tuleb juba selle sätte sõnastuse kohaselt veel tuvastada, et raamatupidamislik tasakaalustamatus esineb „tavapärastes äritingimustes ja mõistliku ajavahemiku jooksul”.
36Komisjon väidab selles osas, et kui PLK SA saab kahjumit niisugusel määral, nagu on näidanud Poola Vabariik oma vastuses märgukirjale, on tal direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 nõutud finantstasakaalu võimatu saavutada. Samuti on komisjon seisukohal, et liikmesriik ei taganud infrastruktuuriettevõtjale rahastamist, mis on kooskõlas tema ülesannete, suuruse ja finantsnõuetega.
37Hagiavalduses toodud andmete kohaselt suurenes infrastruktuuriettevõtja eelarvepuudujääk 2 protsendilt 2006. aastal 10 protsendini (prognooside kohaselt) 2009. aastal. Samal ajavahemikul kasvas riigipoolne rahastamine 10,8 protsendilt 19,3 protsendini (prognooside kohaselt), samal ajal kui kulude katmine infrastruktuurile juurdepääsemise tasudest saadavatest tuludest vähenes 79,4 protsendilt 2006. aastal 64,4 protsendini 2009. aastal (prognooside kohaselt).
38Poola Vabariik väidab siiski, et on ette nähtud, et 2015. aastal katab riik infrastruktuuriga seotud kulutused 37,5% ulatuses, mis toob tema arvates raudtee-ettevõtjatele kaasa kasutustasude märkimisväärse alanemise.
39Poola Vabariik meenutab oma vasturepliigis, et ta esitas oma vastuses põhjendatud arvamusele valitsuse kava, milles on nähtud ette infrastruktuuriettevõtja rahastamisele tehtavate kulutuste suurendamine, mille eesmärk on saavutada 2012. aastal eelarvetasakaal. Lisaks kavatseb see liikmesriik saavutada eelarvetasakaalu ka PLK SA eelarvetulude ja -kulude planeerimisel. Märkides, et lõpptulemus sõltub majanduskonjunktuurist, täpsustab Poola Vabariik samal ajal, et 2009. aastal täheldati 17-protsendilist kaupade raudteeveo vähenemist võrreldes eelneva aastaga.
40Selles küsimuses tuleb märkida, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõige 1 ei sisalda ühtegi täpsustust selle kohta, kuidas kohaldada kriteeriumi „mõistliku ajavahemiku jooksul”, mis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta direktiivi 2012/34/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond ( ELT L 343, lk 32 ), ehk direktiivi, millega tunnistati alates 15. detsembrist 2012 kehtetuks muu hulgas direktiiv 2001/14, artikli 8 lõike 4 esimese lõigu kohaselt ei saa ületada viit aastat.
41Kohtutoimikust ilmneb, et Poola Vabariik andis esimese, 340 miljoni Poola zloti suuruse toetuse PLK SA-le 2006. aastal, pärast seda, kui infrastruktuuriettevõtja oli oma tegevust alustanud. 2010. aastal suurendati riigi aastatoetust 900 miljoni zlotini, 2012. aastal – mil tuleks saavutada finantstasakaal – oli see 1,2 miljardit zlotti. Lõpuks tuleb märkida, et järgnevatel aastatel on kavas toetust suurendada 100 miljoni zloti võrra aastas.
42Kohtutoimikus toodud teabe kohaselt on Poola raudteevõrk väga tihe, halvas seisukorras ja suurel määral väherentaabel. Lisaks hakati raudteeinfrastruktuuri sõltumatult majandama alles hiljuti: esimene riigi toetus anti 2006. aastal. Samal ajal vähenesid infrastruktuuriettevõtja tulud hoolimata Poola riigi korduvatest toetustest, osaliselt suure majanduskriisi tõttu, mis Euroopa Liitu tabas. Poola riigi rahanduskavas on siiski nähtud ette saavutada eelarvetasakaal 2012. aastal.
43Eeltoodud asjaolusid arvestades ei saa järeldada, et Poola Vabariik ei ole kehtestanud sobivaid tingimusi tagamaks, et tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul oleks infrastruktuuriettevõtja bilansis tasakaalus vähemalt ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest ning teiselt poolt infrastruktuurikulud.
44Seetõttu tuleb teine etteheide, mille komisjon oma hagi põhjendamiseks esitas, tagasi lükata.
Kolmas etteheide, mille kohaselt puuduvad meetmed, mis ergutaksid infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid
45Komisjon väidab, et kuna Poola Vabariik ei ole kehtestanud vastavalt direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigetele 2 ja 3 süsteemi, millega infrastruktuuriettevõtjat ergutatakse vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja selle infrastruktuuri kasutamise tasusid, on ta rikkunud kohustusi, mis tal nende õigusnormide kohaselt on.
46Komisjon väidab eelkõige, et raudteetranspordi seaduse paragrahv 38a ei loo ergutussüsteemi, mis õhutaks infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid.
47Poola Vabariik väidab kõigepealt, et direktiivis 2001/14 on küll sätestatud liikmesriikide kohustus võtta ergutusmeetmed infrastruktuuriettevõtjate tõhususe suurendamiseks, näitamata siiski ära, missugused need meetmed peavad olema.
48Poola Vabariik väidab seejärel, et minister, kelle haldusalasse kuulub transport, otsustab igal aastal koos PKP SA-ga, mida kontrollib 100% ulatuses riigikassa, vajaduse üle maksta PLK SA juhatuse liikmetele preemiaid eesmärgiga suurendada infrastruktuuriettevõtja tõhusust.
49Poola Vabariik mainib ka muid PLK SA puhul kasutatavaid ettevõtte juhtimise vahendeid nagu otsus mitte kanda raudteekaitseteenuste kulusid üle infrastruktuuri kasutustasudele, vaid rahastada neid teenuseid vahenditest, mille äriühing on saanud muud liiki tegevuse raames, ning see, et ettevõtja igapäevategevuseks eraldatud avalike vahendite tingimuseks on seatud tema tegevuse tõhusus.
50Viimaseks väidab Poola Vabariik, et raudteetranspordi seaduse artikkel 33, mille kohaselt see, et tasude ühikumäärad esitatakse raudteeveoameti peadirektorile kinnitamiseks, on direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 3 silmas peetud reguleerivate meetmete rakendamine.
51Tšehhi Vabariik väidab, et nõue võtta meetmed, mis ergutavad vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, kujutab endast direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 2 lõppeesmärki, st olukorda, mis tuleb saavutada. Nagu see õigusnorm aga sõnaselgelt ette näeb, on vaja luua selle eeltingimused. Seega peab liikmesriik, kui ta soovib seda eesmärki saavutada, tagama infrastruktuuriteenuse ohutuse ning selle kvaliteedi säilimise ja parandamise.
52Tšehhi Vabariik lisab, et olukorras, kus infrastruktuur on halvas seisukorras, ei ole need tingimused täidetud. Sel juhul on lepingu sõlmimine riigi ja infrastruktuuriettevõtja vahel infrastruktuuri remontimise ja hooldamise kulude rahastamise kohta meede, mille abil on võimalik saavutada direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 2 sätestatud lõppeesmärk ja mida tuleb infrastruktuuri seisukorda arvestades pidada piisavaks.
53Komisjon väidab oma vastuses Tšehhi Vabariigi menetlusse astuja seisukohtadele, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 2 niisugune tõlgendus on ekslik.
54Komisjoni sõnul ei tulene sellest sättest, et kohustus võtta selles ette nähtud ergutusmeetmeid sõltub raudteeinfrastruktuuri seisukorrast. Vastupidi, see on iseseisev kohustus. Seega ei täideta sellega, kui asjaomane liikmesriik ja infrastruktuuriettevõtja sõlmivad infrastruktuuri remontimise ja hooldamise kulude rahastamise kohta lepingu, milles ei ole meetmeid, mis ergutaksid infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, selles õigusnormis ette nähtud kohustust.
55Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikest 2 nähtub, et raudteeinfrastruktuuriettevõtjaid ergutatakse vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja tasusid selle kasutamise eest, pidades nõuetekohaselt silmas ohutust ning infrastruktuuriteenuse kvaliteedi säilitamist ja parandamist.
56Kõnealuse direktiivi artikli 6 lõige 3 näeb ette, et selle artikli lõikest 2 tulenev kohustus täidetakse kas pädeva asutuse ning raudteeinfrastruktuuriettevõtja vahelise mitmeaastase kehtivusajaga lepingu abil, millega nähakse ette riiklik rahastamine, või nõuetekohaste seadusandlike meetmete abil, millega antakse vajalikud volitused.
57Antud asjas tuleb tõdeda, et raudteetranspordi seaduse artikli 38a lõiked 1 ja 2 näevad ette küll eesmärgi vähendada kulusid ja kasutustasusid, kuid ei määratle ergutavat süsteemi, mille abil see eesmärk tuleks saavutada.
58Lisaks ei ole vaidlustatud seda, et see seadus ei kehtesta reguleerivaid meetmeid, millega antakse vajalikud volitused selleks, et infrastruktuuriettevõtja annaks pädevale asutusele oma majandamisest aru vastavalt direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikele 3.
59Veel tuleb märkida, et Poola Vabariik ei väida, et meetmed, millele ta viitab ja mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 48 ja 49, eeldusel, et neid saab pidada ergutavateks meetmeteks selle direktiivi artikli 6 lõike 2 tähenduses, sisalduvad mitmeaastases rahastamislepingus vastavalt sellele, mida näeb ette selle artikli lõige 3.
60Mis puudutab viimaseks Tšehhi Vabariigi argumente, siis piisab, kui tõdeda, et kuigi direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikest 2 tuleneb, et liikmesriigid on kohustatud võtma selle artikli lõigete 2 ja 3 kohaldamisel arvesse infrastruktuuri seisundit, on nad siiski kohustatud ka kas sõlmima mitmeaastaseid rahastamislepinguid, mis sisaldavad ka ergutusmeetmeid, või looma selleks sobiva õigusliku raamistiku.
61Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et kolmas etteheide, mille komisjon esitas oma hagi põhjendamiseks, on põhjendatud.
Neljas etteheide, mis puudutab raudteeinfrastruktuurile minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamist
62Komisjon väidab, et Poola Vabariik ei ole täitnud kohustusi, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 1 kohaselt.
63Komisjon kinnitab, et mõiste „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”, nimetatud artikli 7 lõike 3 tähenduses, viitab mõistele „piirkulu”. Viimane mõiste tähistab komisjoni arvates ainult kulusid, mis kaasnevad rongide tegeliku liikumisega, mitte püsikulusid, mis hõlmavad peale raudteeteenuse majandamise kulude ka infrastruktuuri toimimise üldkulusid, mis tekivad isegi rongiliikluse puudumise korral.
64Lisaks väidab komisjon, et Poola Vabariik on nõustunud oma vastuses põhjendatud arvamusele, et infrastruktuurile minimaalse juurdepääsu eest võetava põhitasu ühtsete määrade tase sõltub majandamisega seoses kavandatavatest töödest, raudteeinfrastruktuuri käigushoidmise planeeritavast kulust minimaalse juurdepääsu raames ning raudteeinfrastruktuuri remontimise ja hooldamise kavandatavast rahastamisest. Kuid need elemendid ei ole otseselt seotud liikluse korraldamisega kaasnevate kuludega, vaid nende eesmärk on katta kõik infrastruktuuriettevõtja kantud kulud.
65Mis puudutab võimalusi võtta lisatasusid direktiivi 2001/14 artikli 8 lõike 1 alusel, siis komisjon väidab, et liikmesriigid on kohustatud – nagu ilmneb selle lõike esimese lõigu tõlgendamisest koostoimes teise lõiguga – looma kontrollisüsteemi, mis hõlmab raudteeveoturu kõiki segmente ja raudtee-ettevõtjate maksevõimet. See süsteem peaks võimaldama määrata ära „turu vastupanu” ja kontrollida, et ei jäetaks kõrvale teatavaid turusektoreid, mis suutsid siiani maksta tasu minimaalse juurdepääsu eest infrastruktuurile.
66Kuid raudteetranspordi seadus ei kehtesta sellist süsteemi.
67Mis puudutab esiteks etteheidet, et rikutud on direktiivi 2001/14 artikli 7 lõiget 3, siis väidab Poola Vabariik, et nimetatud seadust muudeti kohtueelse menetluse ajal vastavalt komisjoni nõudmistele.
68Eelkõige on raudteetranspordi seaduse artiklis 33 nähtud ette, et põhitasu raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest kehtestatakse, võttes arvesse kulusid, mida infrastruktuuriettevõtja raudtee-ettevõtja korraldatava rongiliikluse tõttu kannab.
69Poola Vabariik vaidlustab lisaks komisjoni väite, et Poola õigusaktide kohaselt vastavad kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad, hooldamise ja majandamise kogukuludele.
70Komisjoni väitele, et mõiste „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad” tähistab „piirkulu”, väidab Poola Vabariik vastu, et see väide on põhjendamatu. Nimetatud liikmesriik märgib selles osas, et kuna sellist mõistet ei ole direktiivis 2001/14 määratletud, on liikmesriikidel selle direktiivi eesmärke järgides teatav vaba valik selle mõiste elementide määratlemisel ja kasutustasu kindlaksmääramisel.
71Mis puudutab teiseks etteheidet, et rikutud on direktiivi 2001/14 artikli 8 lõiget 1, siis väidab Poola Vabariik, et komisjon ei ole täpsustanud, mille põhjal – võttes arvesse Poolas kehtivaid õigusnorme – ta tuvastas, et minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamisel arvessevõetavatele kuludele on lisatud direktiivi 2001/14 artikli 8 lõikes 1 osundatud tootlikkuse määr.
72Tšehhi Vabariik väidab komisjoni etteheite kohta, mille kohaselt ei ole direktiivi 2001/14 artikli 7 lõiget 3 õigesti üle võetud, et sellest õigusnormist ei ilmne kuidagi, et „kulude[ks], mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad” võib kvalifitseerida ainult piirkulud. See liikmesriik on seisukohal, et kuna direktiivis 2001/14 ega üheski teises liidu õigusnormis ei ole loetletud kulusid, mis sellele mõistele vastavad, on määravaks kriteeriumiks üksnes see, kas nende kulude puhul on võimalik tõendada nende otsest seotust rongiliikluse korraldamisega.
73Vastavalt direktiivi 2001/14 artikli 7 lõikele 3 kehtestatakse tasu minimaalse teenustepaketi ning teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest lähtuvalt kuludest, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad, olenemata selle artikli 7 lõigetest 4 või 5 või nimetatud direktiivi artiklist 8.
74Selles osas tuleb tõdeda, et direktiiv 2001/14 ei määratle mõistet „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad” ning liidu õiguse ükski säte ei määra täpselt kindlaks kulusid, mis kuuluvad või ei kuulu selle mõiste alla.
75Kuna tegemist on liiati majandusteadusliku mõistega, mille kohaldamisel tekib märkimisväärseid praktilisi raskusi, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 93, tuleb asuda seisukohale, et liikmesriikidel on liidu õiguse praegust seisu arvestades kõnesoleva mõiste ülevõtmisel ja kohaldamisel siseriiklikus õiguses teatav kaalutlusruum.
76Sellest järeldub, et käesolevas asjas tuleb kontrollida, kas Poola kõnealused õigusnormid võimaldavad võtta arvutamisel arvesse tasusid, mida võeti minimaalse teenustepaketi ja raudteeinfrastruktuurile võrgu kaudu ligipääsemise eest ning mis ilmselgelt ei kaasne otseselt kõnealuse rongiliikluse korraldamisega.
77Sellega seoses, raudteetranspordi seaduse artikli 33 lõige 2 näeb ette, et põhitasu raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest kehtestatakse, võttes arvesse infrastruktuuriettevõtja kulusid, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.
78Kõnealuse artikli 33 lõike 4 kohaselt arvutatakse põhitasu minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile, võttes arvesse rongide liikumist ja ühtseid tasumääri, mis kehtestatakse vastavalt raudteeliini kategooriale ja rongi liigile, ning seda eraldi reisijate- ja kaubaveo puhul. Sama artikli lõike 5 kohaselt kehtestatakse minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile võetava põhitasu ühtne määr rongi edasiliikumise kohta ühe kilomeetri võrra.
79Raudteeinfrastruktuurile minimaalse juurdepääsu eest võetava põhitasu arvutamise kord on kehtestatud ministri 2009. aasta määruse artiklis 6.
80Ministri määruse artikli 8 lõige 1 täpsustab selles osas, et raudteeinfrastruktuuri pakkumise tasude arvutamisel võtab infrastruktuuriettevõtja arvesse otseseid kulusid, mis katavad hoolduskulud, raudteeliikluse korraldamise kulud ja kulumi. See säte näeb veel ette nende finantskulude arvessevõtmise, mis on seotud nende laenude tagastamisega, mis infrastruktuuriettevõtja on võtnud raudtee-ettevõtjate käsutusse antud infrastruktuuri arendamiseks ja moderniseerimiseks, kaudseid tegevuskulusid, mis katavad infrastruktuuriettevõtja muud mõistlikud kulud peale eespool nimetatud kulude, ning majandamistegevust, mis on erinevasse kategooriasse kuuluvate rongiliinide ja rongide puhul kindlaks määratud.
81Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 99, võivad tähistuse, liikluse korraldamise, hoolduse ja remondiga seotud kulud varieeruda – vähemalt osaliselt – sõltuvalt liiklusest ja neid võib seega pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega.
82Sellest järeldub a contrario , et kuna ministri 2009. aasta määruse artikli 8 lõikes 1 nimetatud hoolduskulud ja raudteeliikluse korraldamise kulud hõlmavad püsikulusid, mida infrastruktuuriettevõtja peab kandma pärast raudteevõrgu lõigu eraldamist liikluseks, isegi kui rongiliiklust ei toimu, tuleb neid ainult osaliselt pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega.
83Samas siseriiklikus sättes nimetatud kaudsete kulude ja finantskulude osas tuleb nentida, et need ei ole ilmselgelt kuidagi otseselt rongiliikluse korraldamisega seotud.
84Lõpuks, kuna kulumieraldisi ei määrata kindlaks infrastruktuuri liiklusest tingitud tegeliku kulumise, vaid hoopis raamatupidamisnõuete põhjal, ei saa ka neid pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega.
85Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et ministri 2009. aasta määrus viib selleni, et minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetava tasu kindlaksmääramisel võetakse arvesse kulusid, mida ei saa pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega.
86Järelikult tuleb asuda seisukohale, et komisjoni etteheide direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 rikkumise kohta on põhjendatud.
87Seevastu ei saa nõustuda komisjoni etteheidetega, et rikutud on direktiivi 2001/14 artikli 8 lõiget 1.
88Poola Vabariik vaidlustab nimelt selle, et ta kasutas viidatud õigusnormiga antud võimalust võtta lisatasusid ning komisjon ei ole suutnud tõendada oma sellekohase väite põhjendatust.
89Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb komisjoni neljanda etteheitega nõustuda, sest Poola õigusaktid võimaldavad võtta minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetava tasu arvutamisel arvesse kulusid, mida ei saa pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 tähenduses.
90Seetõttu tuleb esiteks tõdeda, et kuna Poola Vabariik on jätnud vastu võtmata meetmed, mille eesmärk on ergutada infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, ning võimaldanud minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetava tasu arvutamisel arvesse võtta kulusid, mida ei saa pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega, siis on Poola Vabariik rikkunud vastavalt direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikest 2 ja artikli 7 lõikest 3 tulenevaid kohustusi, ning teiseks tuleb komisjoni hagi ülejäänud osas rahuldamata jätta.
91Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kodukorra artikli 141 lõige 1 sätestab veel, et pool, kes hagist loobub, peab hüvitama kohtukulud, kui vastaspool seda nõuab oma märkustes hagist loobumise kohta.
92Käesolevas asjas loobus komisjon oma hagiavalduse põhjendamiseks esitatud esimesest etteheitest ning Poola Vabariik nõudis oma märkustest selle loobumise kohta selle etteheitega seotud kohtukulude väljamõistmist komisjonilt.
93Kuna aga osa nõudeid rahuldati komisjoni ja osa Poola Vabariigi kasuks, tuleb otsustada, et kumbki pool kannab ise oma kohtukulud.
94Sama kodukorra artikli 104 lõike 1 alusel, mille kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud, tuleb Tšehhi Vabariigi ja Itaalia Vabariigi kohtukulud jätta nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: poola.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.