18jaanuar 2007 (*1)
„Riigimaksud — Mootorsõidukimaks — Aktsiis — Kasutatud sõidukid — Import”
Kohtuasjas C-313/05,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie (Poola) 22. juuni 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. augustil 2005, menetluses
Maciej Brzeziński
versus
Dyrektor Izby Celnej w Warszawie ,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees P. Jann, kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues, K. Schiemann (ettekandja), M. Ilešič ja E. Levits,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik K. Sztranc-Sławiczek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. juuni 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
olles 21. septembri 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artiklite 25, 28 ja 90 ning nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta ( EÜT L 76, lk 1 ; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179) artikli 3 lõigete 1 ja 3 tõlgendamist.
2Eelotsusetaotlus on esitatud Maciej Brzeziński ja Dyrektor Izby Celnej w Warszawie (Varssavi tollibüroo direktor) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab aktsiisi, mida Maciej Brzeziński oli kohustatud tasuma Saksamaalt ostetud kasutatud sõiduki importimisel Poola.
3EÜ artikkel 25 sätestab:
„Liikmesriikide vahel on keelatud impordi- ja ekspordimaksud ja samaväärse toimega maksud. See keeld kehtib ka fiskaalsete tollimaksude suhtes.”
4EÜ artikkel 28 sätestab:
„Keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed.”
5EÜ artikkel 90 on sõnastatud järgmiselt:
„Ükski liikmesriik ei kehtesta teiste liikmesriikide toodetele mingeid otseseid ega kaudseid riigimakse, mis on suuremad samasugustele kodumaistele toodetele kehtestatud otsestest või kaudsetest maksudest.
Liiatigi ei kehtesta ükski liikmesriik teiste liikmesriikide toodetele selliseid riigimakse, mis võimaldaksid teiste toodete kaudset kaitset.”
6Direktiivi 92/12 artikli 3 lõiked 1 ja 3 sätestavad:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse ühenduse tasandil järgmistele toodetele, nagu need on määratletud asjaomastes direktiivides:
[…]
3Liikmesriigid jätavad enesele õiguse kehtestada või säilitada makse lõikes 1 nimetamata kaubale tingimusel, et nimetatud maksud ei too liikmesriikide vahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.
Samadel tingimustel jätavad liikmesriigid enesele ka õiguse maksustada teenuste, sealhulgas aktsiisiga maksustava kaubaga seotud teenuste osutamist maksudega, mida ei saa liigitada kumuleeruvaks käibemaksuks.”
723. jaanuari 2004. aasta aktsiisiseaduse ( Dz. U nr 29, rubriik 257; edaspidi „2004. aasta seadus”) artikkel 2 sätestab põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis:
„Käesoleva seaduses on kasutatud mõisteid:
[…]
[…]”.
82004. aasta seaduse artikli 10 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui maksubaasi väljendatakse protsendimääras, on maksustav summa:
92004. aasta seaduse artikkel 75 sätestab:
„1. Aktsiisiga maksustatavatele harmoneerimata kaupadele, v.a elektrienergiale, kohaldatav maksumäär on 65% artiklis 10 kindlaksmääratud baassummast.
[…]
3Riigieelarve eest vastutav minister võib määrusega vähendada lõigetes 1 ja 2 kehtestatud aktsiisimäärasid ning diferentseerida neid vastavalt kauba tüübile, samuti määrata nende kohaldamise tingimused.”
102004. aasta seaduse artikli 80 kohaselt:
„1. Aktsiisiga maksustatakse sõiduautod, mis ei ole riigi territooriumil registreeritud vastavalt liiklusseadusele.
2Aktsiisi on kohustatud tasuma:
3Aktsiisi tasumise kohustus autode puhul tekib:
4Aktsiisi määramiseks võib riigieelarve eest vastutav minister sätestada määrusega sõiduautosid puudutavad andmed, sh lubatud nimikoormuse, võttes arvesse maksualaste erisätetega kohaldatavaid lahendusi ja vajadust tagada aktsiiside õiguspärane kogumine.”
112004. aasta seaduse artikli 81 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Isikud, kes teostavad ühenduses selliste sõiduautode ühendusesiseseid omandamisi, mis ei ole riigi territooriumil vastavalt liiklusseadusele registreeritud, on kohustatud:
122004. aasta seaduse artikli 82 lõike 3 kohaselt on sõiduauto ühendusesisese omandamise korral maksustatav summa see, mille omandaja on kohustatud tasuma müüjale.
13Rahandusministri 22. aprilli 2004. aasta määruse aktsiisimäärade vähendamise kohta ( Dz. U nr 87, rubriik 825; edaspidi „2004. aasta määrus”) artiklist 7 põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis, samuti selle määruse lisadest 1 ja 2 nähtub, et uute või kuni kaks aastat vanade sõidukite puhul on aktsiisimäär 3,1% või 13,6% sõltuvalt silindrite töömahust ning et kahest aastast vanemate sõidukite puhul määratakse aktsiisimäär vastavalt 2004. aasta määruse artikli 7 lõikes 2 sisalduvale arvutusmeetodile ja see muutub tulenevalt sõiduki vanusest ning võib ulatuda kuni 65%-ni maksubaasist.
14Põhikohtuasja hageja Maciej Brzeziński ostis Saksamaalt 1989. aastal valmistatud sõiduauto Volkswagen Golf II, mille importis seejärel Poola. Vastavalt 2004. aasta seaduse artikli 81 lõike 1 punktile 1 esitas ta 21. juunil 2004 lihtsustatud deklaratsiooni vormi AKC-U selle kohta, et sõiduk on omandatud ühendusest. 23. juunil 2004 tasus ta aktsiisi summas 855 Poola zlotti.
15Maciej Brzeziński palus 6. juuli 2004. aasta kirjas tasutud aktsiis tagastada, kuna leidis, et selle kogumine ei olnud õiguspärane, ning väitis, et sellega maksustamine on vastuolus EÜ artiklitega 23, 25 ja 90. Varssavi tollibüroo nr. 1 direktori 17. augusti 2004 otsusega jäeti tema taotlus rahuldamata.
16Maciej Brzeziński esitas 2. septembril 2004 selle otsuse peale vaide Dyrektor Izby Celnej w Warszawie’le. Viimane kinnitas 18. jaanuaril 2005 eespool nimetatud tollibüroo nr 1 otsuse ja jättis talle esitatud kaebuse rahuldamata.
17Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie’le (Varssavi vojevoodkonna halduskohus) rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuses palus hageja viimati nimetatud otsus tühistada ning kohustada tolliametit maksma talle tagasi ebaseaduslikult kogutud aktsiis põhjusel, et see on ühenduse osutatud sätetega vastuolus.
18Dyrektor Izby Celnej w Warszawie leidis hageja kaebusele saadetud vastuses, et väide EÜ artikli 90 rikkumise kohta ei ole põhjendatud ning palus jätta kaebuse rahuldamata.
19Neil asjaoludel otsustas Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas [EÜ] artikkel 25, milles on sätestatud liikmesriikidevaheliste impordi- ja ekspordimaksude ja samaväärse toimega maksude keeld, takistab liikmesriigil kohaldada [2004. aasta seaduse] artiklit 80 olukorras, kus aktsiisiga maksustatakse kõikide sõidukite omandamine, sõltumata sõiduki päritolukohast enne esmast registreerimist riigi territooriumil?
20Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas selline aktsiis, mis kehtestati 2004. aasta seadusega, kujutab endast impordimaksu või samaväärse toimega maksu EÜ artikli 25 mõttes.
21Selline maks nagu põhikohtuasjas kõnealune aktsiis ei ole ranges tähenduses tollimaks.
22Mis puudutab küsimust, kas see maks kuulub samaväärse toimega maksu mõiste alla, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et iga ühepoolselt kehtestatud rahaline kohustus, hoolimata selle nimetusest ja kohaldamise viisist, mis kehtib kaupade suhtes asjaolu tõttu, et neid toimetatakse üle piiri, ja kui selle puhul ei ole ranges tähenduses tegemist tollimaksuga, kujutab endast EÜ artiklite 23 ja 25 mõttes samaväärse toimega maksu (vt eelkõige 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-90/94: Haahr Petroleum, EKL 1997, lk I-4085 , punkt 20, ja 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-213/96: Outokumpu, EKL 1998, lk I-1777 , punkt 20, samuti 5. oktoobri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-290/05 ja C-333/05: Nádasdi ja Németh, EKL 2006, lk I-10115 , punkt 39).
23Sellist aktsiisi, mis on kehtestatud 2004. aasta seadusega, ei võeta seetõttu, et sõiduauto toimetatakse üle selle maksu kehtestanud liikmesriigi piiri. Tõepoolest tuleneb nii sama seaduse artikli 80 lõike 3 punktist 3 kui ka Poola valitsuse poolt kohtuistungil esitatud täpsustustest, et aktsiisi võetakse kõikidelt sõidukitelt enne nende esmast registreerimist Poolas ning et selle eesmärgi tagamiseks esineb palju maksustatavaid teokoosseise. Nii tekib maksu tasumise kohustus kas sõiduki müügiga või juhul, kui tegemist on nimetatud seaduse artikli 2 punktis 11 määratletud ühendusesisese omandamisega, sõiduki omanikuna käsutamise õiguse omandamisel ja hiljemalt alates selle registreerimisest riigi territooriumil.
24Selline maks kuulub kaupadelt võetavate siseriiklike lõivude üldisesse süsteemi ja seda peab seetõttu uurima EÜ artikli 90 põhjal.
25Seetõttu tuleb esimesele küsimusele vastata, et selline aktsiis, mis kehtestati Poolas 2004. aasta seadusega ja millega ei maksustata sõidukeid selle asjaolu tõttu, et need toimetatakse üle piiri, ei kujuta endast impordimaksu ega samaväärse toimega maksu EÜ artikli 25 mõttes.
26Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleks uurida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas EÜ artiklit 90 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus maks, millel on sellised tunnused nagu 2004. aasta seadusega kehtestatud aktsiisil, asjaolu tõttu, et seda maksu kohaldatakse muust kui selle maksu kehtestanud liikmesriigist pärit kasutatud sõidukite omandamise, kuid mitte juba viimati mainitud liikmesriigis registreeritud kasutatud sõidukite omandamise suhtes, st sõidukitele, millele seda aktsiisi kohaldati juba enne esialgset registreerimist, kuna selline maks võib endast kujutada teiste liikmesriikide kaubale kehtestatavat riigimaksu, mis on suurem kas samasugustele kodumaistele toodetele kehtestatud otsestest või kaudsetest maksudest EÜ artikli 90 esimese lõigu mõttes või kaudselt teiste liikmesriikide kaubale kehtestatud maksudest ja mis võimaldab teiste toodete kaitset sama artikli teise lõigu mõttes.
27Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, täiendab EÜ artikkel 90 asutamislepingu süsteemis tollimaksude ja samaväärse toimega maksude kaotamisega seotud sätteid. Selle sätte eesmärk on tagada liikmesriikidevaheline kaupade vaba liikumine tavapärastes konkurentsitingimustes, kõrvaldades igasuguses vormis kaitse, mis võib kaasa tuua teistest liikmesriikidest pärit kaupadele diskrimineerivate riigimaksude kohaldamise (15. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-393/04 ja C-41/05: Air Liquide Industries Belgium, EKL 2006, lk I-5293 , punkt 55 ja viidatud kohtupraktika, samuti eespool viidatud kohtuotsus Nádasdi ja Németh, punkt 45).
28Kasutatud imporditud mootorsõidukite maksustamise küsimuses on Euroopa Kohus samuti märkinud, et EÜ artikli 90 eesmärk on tagada riigimaksude täielik neutraalsus siseriiklikul turul juba olevate toodete ja imporditud toodete vahelise konkurentsi osas (vt 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-387/01: Weigel, EKL 2004, lk I-4981 , punkt 66 ja viidatud kohtupraktika, samuti eespool viidatud kohtuotsus Nádasdi ja Németh, punkt 46).
29Kindlalt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 90 esimese lõigu rikkumisega tegemist siis, kui imporditud tootelt ja samasuguselt kodumaiselt tootelt võetavad maksud arvutatakse erineval viisil ja vastavalt eeskirjadele, mis viivad kasvõi teatud juhtudel imporditud toote kõrgema määraga maksustamiseni (vt eespool viidatud kohtuotsus Weigel, punkt 67 ja viidatud kohtupraktika). Nii ei või nimetatud sätte kohaldamisel maksustada teistest liikmesriikidest pärit kaupu kõrgema aktsiisiga kui samasuguseid kodumaiseid kaupu.
30Selles osas nähtub põhikohtuasja toimikust, et siseriiklikul turul juba olevate kasutatud sõidukite ja teises liikmesriigis omandatud kasutatud sõidukite omavahelisel võrdlemisel põhineva eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse eesmärk on võrrelda kahte samasuguste toodete kategooriat EÜ artikli 90 esimese lõigu mõttes. Seevastu ei nähtu kuskilt toimikust, et muust liikmesriigist kui Poola Vabariik omandatud kasutatud sõidukite maksustamine võimaldaks muudele toodetele kui mootorsõidukid kaudset kaitset, mis on keelatud EÜ artikli 90 teise lõiguga.
31Järelikult tuleb uurida põhikohtuasjas kõnealust aktsiisi üksnes EÜ artikli 90 esimese lõigu põhjal.
32Selleks et tagada riigimaksude neutraalsus siseriiklikul turul juba olevate kasutatud mootorsõidukite ja samasuguste, muust liikmesriigist kui Poola Vabariik imporditud sõidukite vahelise konkurentsi osas, tuleb tagajärgi, mis kaasnevad viimati nimetatud sõidukite aktsiisiga maksustamisega, võrrelda nende tagajärgedega, mis kaasnevad esimesena nimetatud sõidukite aktsiisi järelejäänud summaga maksustamisega, kuna neilt juba võetakse esmasel registreerimisel sama maksu.
33Sellise võrdluse raames peab esiteks toonitama, et nii uute kui kasutatud sõidukite puhul kogutakse põhikohtuasjas kõnealust aktsiisi kõikidelt Poolas registreerimiseks mõeldud sõidukitelt vaid üks kord, sõltumata sellest, kas need on valmistatud riigi territooriumil või imporditud teistest liikmesriikidest.
34Teiseks tuleb teha vahet kahe sõiduki kategooria vahel, nimelt ühest küljest nende vahel, mis müüakse kasutatuna kahe kalendriaasta jooksul pärast nende valmistamise kuupäeva, kusjuures valmistamise aastat peetakse esimeseks kalendriaastaks, ja teisest küljest nende vahel, mis müüakse kasutatuna pärast kahe aasta möödumist.
35Kõigepealt, mis puudutab sõidukeid, mis müüakse uuena või kasutatuna kahe aasta jooksul, siis tuleneb 2004. aasta määrusest, nagu see on öeldud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 13, et mõlemad maksustatakse aktsiisiga, mis on arvutatud sama määra alusel.
36Vähem kui kaks aastat vanade kasutatud sõidukite puhul tuleb siseriiklikul kohtul eelkõige 2004. aasta määruse taustal konkreetsemalt kontrollida, kas neile sõidukitele tegelikkuses kohaldatakse samasugust aktsiisi tänu asjaolule, et järelejäänud maksusumma, mis sisaldus Poolas registreeritud kasutatud sõidukite turuväärtuses, on võrdne sama maksusummaga, mida võetakse muust liikmesriigist kui Poola Vabariik pärit samasugustelt kasutatud sõidukitelt.
37Seevastu aktsiisi puhul, mida võetakse kasutatud sõidukitelt, mis müüakse hiljem kui kaks aastat pärast nende valmistamist, arvutatakse aktsiisimäär vastavalt 2004. aasta määruse artiklis 7 toodud valemile. Selle valemi kohaldamine viib, nagu ka komisjon märkis ja mida Poola valitsus ei vaidlustanud, määra suurenemiseni tulenevalt sõiduki vanusest.
38Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne uurida, kas niisugune määra suurendamine rakendub üksnes kasutatud sõidukite osas, mis on pärit muudest liikmesriikidest kui Poola Vabariik, ja vastupidi, kas kasutatud sõidukite puhul, mis on Poolas uutena registreeritud, jääb sõiduki väärtuses sisalduv järelejäänud aktsiisisumma samaks.
39Sellises olukorras ei saa nõustuda Poola valitsuse argumentidega, mille eesmärk on õigustada erinevat maksustamist. Poola valitsus viitas esiteks keskkonnaalastele probleemidele, ning teiseks väljendas muret selle üle, et paljudel juhtudel on ametivõimudele deklareeritud ostuhind märkimisväärselt väiksem kui tegelikult makstud hind, ning märkis viimasena, et selline erinevus ei kujuta endast diskrimineerimist, kuna statistika kohaselt tõi 2004. aasta maikuus teistest liikmesriikidest ostetud kasutatud sõidukitele aktsiisi määramine kaasa selliste ostude viivitamatu ja märkimisväärse sagenemise.
40Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et maksusüsteemi saab pidada EÜ artikliga 90 kooskõlas olevaks üksnes siis, kui on tuvastatud, et see on korraldatud viisil, mille puhul välistatakse igal juhul see, et imporditud tooteid maksustatakse kõrgemalt kui kodumaised tooteid ning seega, et sellega ei kaasneks ühelgi juhul diskrimineerivat mõju (eespool viidatud kohtuotsus Haahr Petroleum, punkt 34, ja 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-375/95: komisjon vs. Kreeka, EKL 1997, lk I-5981 , punkt 29).
41Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et teisele ja kolmandale küsimusele peab vastama, et EÜ artikli 90 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus aktsiis juhul, kui aktsiisisumma, millega maksustatakse rohkem kui kaks aastat vanad kasutatud sõidukid, mis on ostetud muust liikmesriigist kui sellise maksu kehtestanud liikmesriigist, on suurem sama maksu järelejäänud summast, mis sisaldub selliste samasuguste sõidukite turuväärtuses, mis on varem selle maksu kehtestanud riigis registreeritud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on uurida, kas põhikohtuasjas kõnealuste õigusnormidega, eriti 2004. aasta määruse artikli 7 kohaldamisega, kaasneb selline tagajärg.
42Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib neljanda küsimusega sisuliselt seda, kas EÜ artikliga 28 ja direktiivi 92/12 artikli 3 lõikega 3 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, nagu on sätestatud 2004. aasta seaduse artikli 81 lõike 1 punktis 1, mis nõuavad viimati nimetatud sätte mõttes lihtsustatud deklaratsiooni esitamist viie päeva jooksul alates ühendusesisesest omandamisest.
43Esiteks tuleb sedastada, et arvamuste lahknevus deklaratsiooni esitamise kohustuse tõlgendamise osas, kus Maciej Brzeziński leiab, et selline deklaratsioon tuleb esitada viie päeva jooksul alates sõiduki omandamise kuupäevast Saksamaal, ning kus Poola valitsus ja komisjon leiavad, et nimetatud kuupäev hakkab ühendusesisese omandamise korral kulgema alates sõiduki tegelikust toomisest Poolasse, ei mõjuta kuidagi selle nõude võimalikku piiravat laadi.
44Analoogselt Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ühenduse tasandil ammendavalt ühtlustatud valdkonnas peab siseriiklikku meedet hindama selle ühtlustamismeetme sätteid ning mitte esmast õigust arvestades (vt 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-324/99: DaimlerChrysler, EKL 2001, lk I-9897 , punkt 32, ja 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-210/03: Swedish Match, EKL 2004, lk I-11893 , punkt 81), tuleb lihtsustatud deklaratsiooni esitamise kohustust uurida kõigepealt direktiivi 92/12 arvestades ja eelkõige selliste formaalsuste keeldu silmas pidades, mis sisaldub artikli 3 lõike 3 esimeses lõigus, jättes hetkeks kõrvale küsimuse, kas aktsiis on tegelikult ühenduse tasandil ammendavalt ühtlustatud.
45Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 71 märkis, saaks direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 3 esimest lõiku kohaldada üksnes siis, kui deklaratsiooni esitamise kohustust käsitletaks kui „piiriületusega seotud formaalsust”, mis toob kaasa aktsiisi kogumise.
46Poola valitsus ja komisjon leiavad, et sellise olukorraga ei ole tegemist põhikohtuasjas. Nad väidavad sisuliselt seda, et 2004. aasta seaduse artikli 81 lõike 1 punktis 1 ette nähtud kohustus tekib pärast aktsiisiga maksustatud sõiduki importimist riigi territooriumile ja seega pärast piiriületust. Komisjon lisab, et selle formaalsuse täitmiseks antud tähtaeg hakkab kulgema alates sõiduki ühendusesisesest omandamisest, st pärast seda, kui see on üle piiri toimetatud.
47Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas põhikohtuasjas kõnealuseid õigusnorme tervikuna saab tõlgendada selliselt, nagu seda tegi Poola valitsus. Kuigi lihtsustatud deklaratsioon tuleb esitada sõiduki ühendusesisese omandamise korral, ja seega piiriületuse korral, ei ole niisugune formaalsus seotud mitte piiriületusega direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 3 esimese lõigu mõttes, vaid aktsiisi tasumise kohustusega.
48Kuna sellisel juhul on lihtsustatud deklaratsiooni eesmärk tagada aktsiisile vastava maksuvõla tasumine, on selline formaalsus seotud aktsiisi maksustatava teokoosseisuga. Niisiis, nõustudes taolise tõlgendusega, kuulub see maks, nagu tuleneb ka 2004. aasta seaduse artikli 80 lõike 3 punktist 3, tasumisele alates sõiduki omanikuna käsutamise õiguse omandamisest, ning hiljemalt alates selle registreerimisest riigi territooriumil vastavalt liiklusseadusele.
49Järelikult ei ole direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 3 esimene lõik põhikohtuasjas kohaldatav ja kohustus esitada ühendusesisese omandamise korral lihtsustatud deklaratsioon ei saa olla sellega vastuolus.
50Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et niisugust kohustust ei saa hinnata EÜ artiklit 28 silmas pidades. Selle artikli kohaldamisala ei hõlma piiranguid, mida on mainitud muudes erisätetes, ega maksualaseid või tollimaksudega samaväärsete maksudena käsitletavaid piiranguid, mida on mainitud EÜ artiklites 23, 25 ja 90 ning mis ei jää EÜ artiklis 28 sätestatud keelu alla (3. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-228/98: Dounias, EKL 2000, lk I-577 , punkt 39, ja 17. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-383/01: De Danske Bilimportører, EKL 2003, lk I-6065 , punkt 32).
51Seevastu, kuna see ei kujuta endast ranges tähenduses tõelist maksualast piirangut, on kohustus esitada lihtsustatud deklaratsioon 2004. aasta seaduse artikli 81 lõike 1 punkti 1 alusel lahutamatult seotud aktsiisi tegeliku tasumisega. Samuti väidavad Poola valitsus ja komisjon, et selle eesmärk on eelkõige tagada nimetatud maksu laekumine.
52Neil asjaoludel on 2004. aasta seaduse artikli 81 lõike 1 punktis 1 ette nähtud kohustus üksnes sõiduki ostja aktsiisi tasumise kohustuse tulemus ning järelikult ei saa EÜ artiklit 28 kohaldada.
53Kõikidest eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et neljandale küsimusele peab vastama, et EÜ artikkel 28 ei ole kohaldatav sellise lihtsustatud deklaratsiooni suhtes, mis on ette nähtud 2004. aasta seaduse artikli 81 lõike 1 punktis 1, ning et selline deklaratsioon ei ole direktiivi 92/12 artikli 3 lõikega 3 vastuolus juhul, kui kõnealuseid õigusnorme saab tõlgendada nii, et nimetatud deklaratsiooni esitamine on kohustuslik alates sõiduki omanikuna käsutamise õiguse omandamisest, ning hiljemalt alates selle registreerimisest riigi territooriumil vastavalt liiklusseadustikule.
54Kui tehtavas kohtuotsuses leitakse, et selline maks, mis on kehtestatud 2004. aasta seadusega, on vastuolus EÜ artikli 90 esimese lõiguga, palub Poola valitsus oma kirjalikes märkustes Euroopa Kohtul piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist kehtivust.
55Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selgitab ja täpsustab tõlgendus, mille Euroopa Kohus talle EÜ artikliga 234 antud pädevust kasutades ühenduse õigusnormile annab, selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et kohus võib ja peab kohaldama õigusnormi selles tõlgenduses isegi õigussuhetele, mis on tekkinud enne eelotsusetaotlust, kui peale selle on täidetud nimetatud normi kohaldamise pädevusega kohtutele hagi esitamise tingimused (vt eelkõige 2. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 24/86: Blaizot, EKL 1988, lk 379 , punkt 27; 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman, EKL 1995, lk I-4921 , punkt 141, samuti 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-402/03: Skov ja Bilka, EKL 2006, lk I-199 , punkt 50).
56Järelikult võib Euroopa Kohus vaid erandjuhtudel, kohaldades ühenduse õiguskorrale olemuslikku õiguskindluse üldpõhimõtet, piirata kõikide asjaomaste isikute tuginemist sättele, mida ta on tõlgendanud eesmärgiga muuta heas usus väljakujunenud õigussuhteid. Sellise piiramise otsustamiseks peab olema täidetud kaks peamist tingimust, s.o huvitatud isikute heausksus ja oluliste häirete oht (vt eelkõige 28. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-57/93: Vroege, EKL 1994, lk I-4541 , punkt 21, ja12. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-372/98: Cooke, EKL 2000, lk I-8683 , punkt 42, samuti eespool viidatud kohtuotsus Skov ja Bilka, punkt 51).
57Veelgi enam, Euroopa Kohus on seda lahendust kasutanud vaid väga täpselt määratletud asjaoludel, kui ühelt poolt oli olemas raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tulenes eelkõige arvatavalt seaduslikult kehtivate õigusnormide baasil heas usus loodud õigussuhete suurest arvust, ja kui teiselt poolt ilmnes, et üksikisikuid ja siseriiklikke ametiasutusi oli ühenduse õigusnormidele mittevastava käitumiseni viinud objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus ühenduse õigusnormide reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või komisjoni sarnasest käitumisest (vt eelkõige 27. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-423/04: Richards, EKL 2006, lk I-3585 , punkt 42).
58Peale selle tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et eelotsusena tehtud otsusest liikmesriigile tulenevad majanduslikud tagajärjed ei õigusta iseenesest otsuse kehtivuse ajalist piiramist (vt 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-184/99: Grzelczyk, EKL 2001, lk I-6193 , punkt 52, ja 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-209/03: Bidar, EKL 2005, lk I-2119 , punkt 68).
59Poola valitsus esitas kohtuistungil oluliste häirete kohta statistika, mis puudutas perioodi 1. maist 2004, s.o Poola Vabariigi Euroopa Liiduga liitumise kuupäevast kuni 30. aprillini 2006, s.o kahe aasta kohta, mis näitab, et sõiduautodele määratud aktsiisi kogusumma moodustab 2006. aastaks ette nähtud eelarvetuludest 1,16%. Samas ei ole Euroopa Kohtule teatavaks tehtud selle statistika liigendamist, mis võimaldaks hinnata, milline osa sellest kogusummast võiks kuuluda tagasimaksmisele. Tuleb lisada, et tagasi maksta tuleb üksnes aktsiisisummad, mis on suuremad nendest, mis vastavad asjaomasest liikmesriigist pärit kasutatud sõiduki järelejäänud maksule.
60Järelikult tuleb sedastada, et raskete majanduslike tagasilöökide ohu võimalikkus käesoleva kohtuotsuse punktides 56 ja 57 viidatud kohtupraktika mõttes, millega õigustada käesoleva kohtuotsuse ajalise mõju piiramist, ei ole tuvastatud.
61Neil asjaoludel ei ole vaja kontrollida, kas huvitatud isikute heausksuse kriteerium on täidetud.
62Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et puudub alus piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist kehtivust.
63Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: poola.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.