25veebruari 1993. aasta kohtuotsus
A. Põhifaktid
Saksa kodanik hr Funke oli Prantsusmaal elav müügiesindaja. Ta suri 1987. aastal ja kohtuasja
ajamist jätkas tema abikaasa.
Seoses välisfinantstehinguid reguleerivate seaduste võimaliku rikkumise uurimisega otsisid
tolliametnikud koos kõrgema politseiametnikuga 14. jaanuaril 1980 hr ja pr Funke kodu läbi,
konfiskeerides dokumente ja muid esemeid. Nad palusid hr Funkel esitada ka andmed mitme
välismaise pangaarve kohta. 1982. aasta aprillis sai toll Strasbourgi linnakohtult loa, mille
apellatsioonikohus jõusse jättis, arestida hr Funke vara
100 200 Prantsuse frangi väärtuses, et tagada tollitrahvide maksmine. Selle alusel külmutati
kaebaja pangaarved 1982. aasta augustis ja tema varale seati pant; pr Funke taotlusel tühistati
need meetmed 1990. aastal.
Kuna hr Funke ei täitnud oma kohustust esitada nõutud andmed, algatas toll Strasbourgi
politseikohtus menetluse, mille tulemusel 27. septembril 1982 määrati hr Funkele 1200 frangi
suurune trahv ja kohustati teda nõutud dokumente esitama; selle korralduse täitmata jätmisel
ootas teda iga hilinetud päeva eest 20 franki viivist. 14. märtsil 1983. aastal jättis Colmari
apellatsioonikohus selle otsuse jõusse - välja arvatud üks otsuse punkt -, ent tõstis päevase viivise
50 frangile. Hr Funke esitatud kassatsioonkaebuse õiguse väärkohaldamise kohta lükkas
kassatsioonikohus 21. novembril 1983 tagasi. Lõpuks, 1985. aasta jaanuaris saatis toll hr Funke
pangale teate, milles kohustati panka tasuma selleks ajaks kogunenud trahv pangaandmete
esitamata jätmise eest. Piirkonnakohus kinnitas 1985. aasta märtsis teate kehtivust, kuid Colmari
apellatsioonikohus tühistas selle otsuse 1989. aasta veebruaris, mispeale toll pöördus
kassatsioonikohtusse, kuid tulutult. Hr Funke surma hetkeks 22. juulil 1987 ei olnud teda ikka veel
kohtu alla antud, süüdistatuna kõnealuste seaduste rikkumises.
13veebruaril 1984 esitatud kaebuse tunnistas Komisjon 6. oktoobril 1988 vastuvõetavaks. Oma
8oktoobri 1991. aasta ettekandes tuvastas Komisjon faktid ja avaldas arvamust, et artikli 6 lõiget
1 ei ole rikutud ei õiglase kohtuliku arutamise osas (seitse poolthäält viie vastu) ega menetluse
kestuse osas (kaheksa poolthäält nelja vastu); samuti ei ole rikutud artikli 6 lõiget 2 (üheksa
poolthäält kolme vastu) ega artiklit 8 (kuus poolthäält koos presidendi otsustava häälega kuue
vastu).
Komisjon esitas asja Kohtule 13. detsembril 1991.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (1 of 7) [11/05/2001 08:54:17] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
38Hr Funke väitis end olevat artikli 6 lõigete 1 ja 2 rikkumise ohver. Nimetatud lõiked sätestavad
järgmist:
"1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle
otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja
erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis...
2Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse
kohaselt tõendatud."
1Valitsuse esmane vastuväide
39Sarnaselt varem Komisjonile esitatuga väitis valitsus, et kaebus tulnuks tunnistada
vastuvõetamatuks põhjusel, et kaebuse esitajat ei saa vaadelda kui ohvrit. Valitsuse selgituste
kohaselt ei algatatud hr Funke suhtes kriminaalmenetlust välisfinantstehinguid reguleerivate
eeskirjade rikkumise pärast, ning hr Funke surm 22. juulil 1987 välistas igasuguse süüdistuse
esitamise.
40Kohus märgib, et kaebaja artiklist 6 lähtuvad kaebused on seotud hoopis teiste menetlustega;
nendega, mis käsitlevad dokumentide esitamist. Seetõttu ei saa valitsuse vastuväitega nõustuda.
2Kaebuse sisu
a) Artikli 6 lõige 1
41Kaebaja arvates oli tema süüdimõistmine keeldumise eest esitada tolli nõutud dokumendid (vt
punktid 9-14 eespool) rikkunud tema õigust artikli 6 lõikega 1 tagatud asja õiglasele kohtulikule
arutamisele. Ta väitis, et võimud olid rikkunud isiku õigust mitte anda teda ennast kahjustavaid
tunnistusi - mis on lepinguosaliste õiguse, Euroopa inimõiguste konventsiooni ning kodaniku- ja
poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti üks põhiprintsiipe -, kuna hoolimata sellest, et võimud ei
olnud esitanud ametlikku kaebust välisfinantstehinguid reguleerivate seaduste väidetava rikkumise
osas, alustati kriminaalmenetlust, et sundida hr Funket koostööle tema vastu tõstatatud
süüdistuses. Selline menetlusviis oli hr Funke sõnul seda vastuvõetamatum, et miski ei takistanud
Prantsuse ametivõime palumast abi teistelt riikidelt ja nõutamast ise vajalikke tõendeid teistest
riikidest.
42Valitsus juhtis tähelepanu sellele, et Prantsuse tolli- ja valuutavahetuspiirangute süsteemi
iseloomustas deklaratiivsus, mis säästis maksumaksjaid nende tegevuse süstemaatilisest
kontrollimisest, ent pani neile teiselt poolt kohustusi, nagu kohustus säilitada teatud ajavahemiku
jooksul sissetuleku ja varaga seotud dokumente ning esitada need vastava nõudmise korral
võimudele. Kassatsioonikohtu range järelevalve all olev riigi õigus teatud dokumente kontrollida ei
tähendanud seda, et asjaomased isikud olid kohustatud andma ennast süüstavaid ütlusi, mida
keelab ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (artikkel 14) ja mille oli hukka
mõistnud Euroopa Ühenduste Kohus (18. oktoobri 1989. a Orkemi kohtuotsus, kohtuasi nr 374/87.
Käesolevas asjas ei olnud toll nõudnud hr Funkelt õigusrikkumise ülestunnistamist või tunnistuste
andmist; tal paluti vaid täpsustada ametnike poolt leitud ja tema enda poolt omaks tunnistatud
tõenditega, nimelt läbiotsimise ajal tema majast leitud pangadokumentide ja tšekiraamatutega
seonduvaid üksikasju. Kohtud olid võistleva menetluse tulemusel otsustanud, kas tolli taotlus oli
asja tehiolusid ja õigust arvestades põhjendatud.
43Komisjon jõudis samale otsusele, toetudes peamiselt äri- ja finantsasjade uurimismenetluse
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (2 of 7) [11/05/2001 08:54:17] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
erisustele. Ta leidis, et ei pangaandmete esitamise kohustus ega rahalise karistuse määramine ei
rikkunud õiglase kohtuliku arutamise põhimõtet; esimene neist peegeldas riigi usaldust oma
kodanike vastu, mille tõttu ei kohaldatud rangemaid järelevalvemeetmeid, viimase põhjustatud
kahju eest aga vastutas kahjukannataja ise, kuna keeldus koostööst võimudega.
44Kohus märgib, et tolli tegevus oli suunatud hr Funke süüdimõistmisele, et saada teatud
dokumente, mille olemasolus nad siiski kindlad ei olnud. Suutmata dokumente muul viisil oma
valdusse saada, püüdsid nad survet avaldada kaebajale endale, et ta esitaks tõendeid oma
väidetava õigusrikkumise kohta. Tolliseaduse erisused (vt punktid 30-31 eespool) ei saa õigustada
seda, et rikutakse kuriteos süüdistatava (artikli 6 tähenduses) õigust vaikida ja mitte anda ennast
süüstavaid ütlusi.
Järelikult on rikutud artikli 6 lõiget 1.
b) Artikli 6 lõige 2
45Arvestades eelpool toodud järeldusi, ei pea Kohus vajalikuks täpsustada, kas hr Funke
süüdimõistmine on vastuolus ka süütuse presumptsiooni põhimõttega.
46Arvestades punktis 44 sedastatut, ei pea Kohus vajalikuks uurida ka kaebust selle kohta, et
kohtumenetluste ajal kulus kohtumääruste vastuvõtmiseks ja tühistamiseks (vt punktid 20-25
eespool) rohkem kui artikli 6 lõikega 1 nõutud "mõistlik aeg".
47Kaebaja arvates rikuti käesolevas asjas läbiotsimise ja konfiskeerimisega artiklit 8, mis
sätestab:
"1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning
kirjavahetussaladust.
2Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on
demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku
heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste
ja vabaduste kaitseks."
48Valitsus möönis, et oli aset leidnud sekkumine hr Funke eraellu ning lisaks sellele leidis
Komisjon, et ei austatud hr Funke kodu puutumatust.
Kohus leiab, et hr Funke puhul rikuti kõiki artikli 8 lõikes 1 sätestatud õigusi, välja arvatud
perekonnaelu puudutav. Seega peab kindlaks tegema, kas mainitud sekkumised täitsid lõikega 2
sätestatud nõudeid.
A. "Kooskõlas seadusega"
49Kaebaja leidis, et sekkumised olid ebaseaduslikud. Ta väitis, et tolliseadustiku tolleaegne
sõnastus oli vastuolus 1958. aasta põhiseadusega, kuna tolliseadustiku järgi ei olnud elukoha
läbiotsimiseks ja konfiskeerimiseks vaja kohtuorganite luba. Tolliseadustiku vastavust
põhiseadusele ei olnud võimalik analüüsida, sest see oli jõustunud enne põhiseaduse
kehtimahakkamist. Kuid selle küsimusega piirnevas tulumaksu valdkonnas oli Põhiseaduslik
Nõukogu tunnistanud õigustühiseks 1984. aasta eelarveseaduse § 89, mis käsitles tulumaksu ja
käibemaksuga seotud rikkumiste uurimist, tunnistades muu hulgas järgmist:
"Ehkki maksuameti töös tuleb ette, et ametnikele võidakse eravalduste läbiotsimiseks anda luba,
tohib selliseid läbiotsimisi teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse §-ga 66, mis paneb
kohtuvõimudele vastutuse kaitsta üksikisiku õigusi, ennekõike tema kodu puutumatust. Seaduses
tuleb sätestada kohtute osalemine, et säilitada kohtute vastutus ja järelevalvepädevus (29.
detsembri 1983. a otsus nr 83-164 DC, Journal officiel, 30. detsember 1983, lk 3874)."
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (3 of 7) [11/05/2001 08:54:17] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
50Valitsus, kelle vastuväiteid Komisjon põhimõtteliselt arvestas, jäi arvamuse juurde, et
tolliseadustiku §-s 64, millele lisandub ka võrdlemisi ulatuslik kohtupraktika, on elukoha
läbiotsimise õigus väga täpselt määratletud ning kujutab endast tavalises kriminaalmenetluses
sätestatud läbiotsimisvolituste ülevõtmist tolliseadustesse ja välisfinantstehinguid reguleerivatesse
eeskirjadesse. Vastav säte esineb esmakordselt 6. augusti 1791. aasta seaduses ja pärast seda
12juuli 1934. aasta dekreedis; seda sätet laiendati 1945. aastal, hõlmamaks
valuutavahetuspiirangutega seotud õigusrikku-miste uurimisi, ning selle vajalikkust oli korduvalt
rõhutatud. Valitsuse arvates ei olnud võimalik seada kahtluse alla kõnesoleva sätte
põhiseaduslikkust, samuti nagu ka sama seadustiku § 454 põhiseaduslikkust, kuna õigusaktide
põhiseaduslikkuse kontroll toimub ajavahemikul, mis jääb nende parlamendis vastuvõtmise ja
väljakuulutamise vahele, ning on Põhiseadusliku Nõukogu ainupädevuses, jättes kõrvale kõik
teised kohtud.
Mis puutub siseriiklike õigusaktide "kvaliteedisse" konventsiooni valguses, siis selle tagas täpsus,
millega seadustes ja kohtupraktikas määratleti läbiotsimisõiguse kasutamise ulatus ja viisid, ning
see välistas igasuguse omavoli. Seega kontrollisid kohtud juba enne 1986.-89. aasta reformi (vt
punkt 29 eespool) tolli uurimistegevust - küll ex post facto, ent väga tõhusalt. Lisaks sellele ei
sisalda konventsiooni artikkel 8 nõuet omada elukoha läbiotsimiseks ja konfiskeerimisteks
eelnevalt kohtu luba.
51Kohus ei pea vajalikuks kõnesolevat küsimust sellest seisukohast arutada, kuna muus osas on
kaebuses käsitletud sekkumised kõigil juhtudel vastuolus artikliga 8 (vt punktid 57-59 allpool).
52Valitsus ja Komisjon leidsid, et kõnesolevad sekkumised olid toimunud "riigi majandusliku
heaolu huvides" ja "kuriteo ärahoidmiseks".
Kaebaja vastupidistest väidetest hoolimata leiab Kohus, et sekkumised teenisid igal juhul esimest
legitiimsetest eesmärkidest.
C. "Demokraatlikus ühiskonnas vajalik"
53Hr Funke arvates ei saanud sekkumisi pidada "demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks".
Sekkumiste ulatus oli määratlemata ja need ületasid kaugelt avalikes huvides nõutu piire, olles
kohtulikule kontrollile allutamata; veelgi enam, peale selle, et sekkumised toimusid ilma
kaheldamatu õigusrikkumise (flagrant délit), asjakohaste tõendite ja põhjusliku seoseta, tehti neid
ka ebakorrektselt.
54Valitsus, kelle väidetega Komisjon põhiosas nõustus, väitis, et eluaseme läbiotsimine ja vara
konfiskeerimine olid ainsad võimude käsutuses olevad meetmed välisfinantstehinguid reguleeriva
õiguse rikkumiste uurimises, takistades seega kapitali äravoolu ja maksude tasumisest
kõrvalehoidumist. Sellistes valdkondades esineb corpus delicti äärmiselt harva, kui üldse;
seepärast on kuriteo "füüsiliseks väljenduseks" peamiselt dokumendid, mida süüdiolev võib
hõlpsalt varjata või hävitada. Selliste isikute jaoks olid aga ette nähtud piisavad tagatised, mida
toetas väga range kohtulik järelevalve: otsuse võis teha vaid asjaomase tollipiirkonna ülem,
kuritegusid võisid uurida vaid teatud auastmes ametnikud, operatsiooni juures pidi viibima kõrgem
politseiametnik (officer de police judiciaire), läbiotsimiste ajastus, advokaatide ja arstide
ametisaladuse säilitamine, võimalus vaidlustada riigivõimude tegevust jne. Lühidalt, isegi enne
1986.-89. aasta reformi tagas Prantsuse õigussüsteem seaduste rakendamise nõude ja üksikisiku
õiguste kaitse vahelise vajaliku tasakaalu.
55Kohus on olnud jätkuvalt seisukohal, et lepinguosalistel riikidel on teatud vabadus otsustamaks
sekkumiste vajalikkuse üle, kuid see on Euroopa järelevalve all. Artikli 8 lõikes 2 sätestatud
erandeid tuleb tõlgendada etteantud raamides (vt
6septembri 1978. a kohtuotsus: Klass jt v. Saksamaa. - Seeria A, nr 28, lk 21, punkt 42), ja
nende erandite kohasus käesolevas kohtuasjas peab olema veenvalt põhjendatud.
56Kõne all olevas valdkonnas - kapitali väljavoolu ja maksudest kõrvalehoidmise vältimine - on
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (4 of 7) [11/05/2001 08:54:17] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
riikidel kahtlemata tõsiseid raskusi tingituna pangandussüsteemide ja finantskanalite ulatusest ja
keerukusest ning rahvusvaheliste investeeringute tohutust ulatusest, mida soodustab riigipiiride
suhtelisus. Seetõttu kohus möönab, et lepinguosalised võivad pidada vajalikuks kasutada selliseid
abinõusid nagu läbiotsimine ja konfiskeerimine, et koguda tõendeid valuutavahetuspiirangutega
seotud õigusrikkumiste kohta, ning vajaduse korral võtta rikkujad vastutusele. Sellest hoolimata
peavad vastavad seadused ja praktika andma piisava ja tõhusa tagatise kuritarvituste vastu (vt
muude allikate hulgas ja mutatis mutandis eelnevalt nimetatud Klassi jt kohtuotsus. - Seeria A, nr
28, lk 23, punkt 50).
57Käesolevas asjas see nii ei olnud. Kohtumenetluse ajal - ja Kohus ei pea vajalikuks avaldada
arvamust 1986. aasta ja 1989. aasta õigusreformide kohta, mille eesmärk oli tagada üksikisikutele
parem kaitse (vt punkt 29 eespool) - olid tollil väga suured volitused; täpsemaks minnes, tal oli
ainuõigus otsustada uurimise otstarbekuse, sageduse, kestuse ja ulatuse üle. Mis peamine, kuna
puudus nõue omada kohtumäärust, olid seadusega sätestatud piirangud ja tingimused, mille
olemasolu valitsus rõhutas (vt punkt 54 eespool), liiga paindlikud ja lünklikud, et tagada kaebaja
õiguste kasutamisse sekkumise täielikku vastavust seadusliku eesmärgiga.
58Eelnimetatud üldistele seisukohtadele võib lisada ühe konkreetse tähelepaneku: nimelt ei
esitanud toll hr Funke vastu ühtegi kaebust seoses välisfinantstehinguid reguleerivate seaduste
väidetava rikkumisega (vt punkt 8 eespool).
59Kokkuvõtvalt: on rikutud artiklit 8.
60Konventsiooni artikkel 50 sätestab järgmist:
"Kui Kohus leiab, et mõni lepinguosalise õigus- või muu asutuse langetatud otsus või rakendatud
abinõu on täielikult või osaliselt vastuolus konventsioonist tulenevate kohustustega ning kui selle
lepinguosalise siseriiklik õigus lubab otsuse või abinõu tõttu kahjustatule ainult osalist hüvitust
selle otsuse või abinõu tagajärgede eest, võib Kohus vajaduse korral oma otsusega määrata
kahjustatud poolele õiglase hüvituse."
61Hr Funke taotles esmalt 300 000 Prantsuse frangi suurust hüvitist, põhjendades, et
konventsiooni sätete rikkumisel olid tõsised tagajärjed nii tema kui tema abikaasa jaoks; samuti
kahjustas see nende eraelu.
Valitsus ja Komisjoni esindaja ei esitanud mingit seisukohta.
62Kohus leiab, et kaebajale oli tekitatud moraalset kahju, mida rikkumise tuvastamine
käesolevas kohtuotsuses ei korva piisavalt. Olles konventsiooni artiklist 50 lähtuvalt andnud
kahjudele õiglase hinnangu, määrab Kohus kaebajale siinkohal hüvitiseks 50 000 Prantsuse
franki.
63Hr Funke taotles samuti hüvitist kulude eest, mida ta kandis seoses menetlustega Prantsuse
kohtutes (90 000 Prantsuse franki) ja konventsiooniorganites (35 000 Prantsuse franki pluss
käibemaks).
Valitsus ja Komisjoni esindaja ei väljendanud selles küsimuses mingit seisukohta.
64Lähtudes oma tavapärastest kriteeriumidest, määras kohus kaebajale hüvitiseks 70 000
Prantsuse franki.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (5 of 7) [11/05/2001 08:54:17] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
1) lükkab ühehäälselt tagasi valitsuse esialgse vastuväite;
2) leiab kaheksa poolthäälega ühe vastu, et õiglase kohtuliku arutamise põhimõttest lähtudes on rikutud artikli 6 lõiget 1;
3) leiab kaheksa poolthäälega ühe vastu, et puudub vajadus käsitleda teisi artikli 6 alusel esitatud kaebusi;
4) leiab kaheksa poolthäälega ühe vastu, et on rikutud artiklit 8;
5) leiab ühehäälselt, et vastustav riik peab tasuma kaebajale kolme kuu jooksul 50 000 (viiskümmend tuhat) Prantsuse franki moraalse kahju hüvitamiseks ja 70 000 (seitsekümmend
tuhat) Prantsuse franki kulude katteks;
6) jätab ühehäälselt rahuldamata kaebaja ülejäänud nõuded. Koostatud inglise ja prantsuse keeles ning kuulutatud avalikul istungil Inimõiguste majas
Strasbourgis 25. veebruaril 1993. aastal.
Rudolf BERNHARDT
Marc-André EISSEN
President
Kohtusekretär
Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 52.2 on käesolevale
kohtuotsusele lisatud järgmised arvamused:
R. B.
M-A. E.
Hääletasin käesolevas kohtuasjas konventsiooni artiklite 6 ja 8 rikkumist tunnistanud otsuse vastu.
Põhjused on suures osas samad, mis Komisjoni ettekandes enamus poolt on välja toonud.
Ehkki ma hääletasin otsuse poolt, millega tunnistati artikli 6 lõike 1 rikkumist, sooviksin siiski
rõhutada järgmist. Vastavalt finantsõigusele (maksud, tollikontroll ja valuutavahetuspiirangud)
kannab isik, kes ei esita nõutud aruandeid või vastavaid dokumente seaduses (või võimude poolt)
ettenähtud aja jooksul, rahalist karistust (astreintes) talle mõistetud "mõistliku" rahatrahvi näol või
määravad vastavad asutused kindlaks tema maksuvõlgnevuse - samuti "mõistlikul" viisil. See ei
ole iseenesest vastuolus ei õiglase kohtuliku arutamise nõude ega süütuse presumptsiooniga
(selles mõttes, et kedagi ei saa sundida andma teda ennast kahjustavaid tunnistusi). Seda laadi
eeskirju kohaldatakse laialdaselt Euroopa riikides.
Ent kõnealuse asja puhul algatasid Prantsuse ametivõimud kaebaja vastu kriminaalmenetluse,
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (6 of 7) [11/05/2001 08:54:17] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
selleks et määrata talle rahaline karistus, see aga on minu arvates vastuolus äsja mainitud
põhimõtetega.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (7 of 7) [11/05/2001 08:54:17]
Text from our archive (European Court of Human Rights, HUDOC). © Council of Europe / European Court of Human Rights. Reuse permitted with attribution; the Court's translations into languages other than English and French are not authoritative.